Paberkottide ajalugu

Kes küll võis leiutada esimese paberkoti?

Ilmselt pole see teada-tuntud fakt, kes küll võis nii suurepärase idee peale tulla.

Ja kindlasti oli sel leiutajal palju peadmurdmist ning teiste halvakspanu oma töö tegemisel- mõelda vaid, paberist kott!

Kes küll enne selle peale tulnud on? Paberist on ikka vaid raamatud ja ajalehed, aga kotid? Kindlasti mitte. Kilekott on kilekott, aga mis asi on paberkott?

Ja kaua võis hiljem kuluda aega selle peale, et paber just piisavalt tugevaks materjaliks muuta, et sellest siis üks tugev, vastupidav ning asjalik paberkott valmistada?

Igatahes ühel hetkel see õnnnestus ja nüüd on kilekotil aeg taanduda.

Keelatud kilekott

Me ilmselt ei suudaks oma elu tavapärase kilekotita ettegi kujutada. On nii harjumuspärane, et iga väiksemgi asi pakitakse kilekotti, nii kodus, tööl kui ostukeskuses.

Tegelikult on kilekotte meie elus ja meie ümber rohkem, kui vaja.

Mõned aastad tagasi tehti ka kodumaal Eestis julge algatus „Kilekott on killerkott“.

Tundub justkui uskumatu, et meie ümber võimust võtvad kilekotid võiks ühel päeval kadunud olla.

Või siis vähemalt nende kasutamist piiratud, vahest isegi seadusega keelatud. Ent siiski, esimesed sammud selles suunas on maailmas juba tehtud.

Au ja kiitus nendele riikidele, kes on teinud radikaalse sammu ning kilekotid keelustanud.

Millised riigid on siis need julged, kes esimesena otsa lahti on teinud?

Mauritaania keelustas aastal 2013 kilekotid, et kaitsta keskkonda ning tagada parem elu maa- ja mereloomadele.

Üle 70 protsendi kariloomadest surevad looduses vedelevate kilekottide söömise tõttu.

Ühtlasi moodustavad kilekotid riigi 56000 tonnist jäätmetest tervelt veerandi.

Lisaks Mauritaaniale sarnaselt on mitmed Aafrika riigid, näiteks Ruanda, samamoodi käitunud ning kilekottide kasutamise, tootmise või importimise ära keelanud ning seaduserikkujaid riskivad aastate vanglas viibimisega.

Keenias ja Ugandas on ära keelatud õhukeste kilekottide kasutamine aastast 2007 ning paksematele kilekottidele kehtestati 120 % kõrgem maks.

Keenias on mahavisatud kilekotid probleemiks, sest need ummistavad Nairobis kanalisatsiooni ning rikuvad elamurajoonide üldmuljet.

Lõuna Aafrika Vabariik astus olulise sammu oma riigi maine ning keskkonna parandamiseks aastal 2003.

Sinnamaani kasutati selles riigis ligi 8 miljardid kilekotti aastas ning õhukeste kilekottide keelustamisega hakati riigi kodanikke suunama kilekotte vähem tarbima ning rohkem taaskasutama.

Kui seni kasutas keskmine itaallane 400 kilekotti aastas, siis nüüd on lood teisiti. Nimelt on ka alates 2011 aastast Itaalia nende riikide seas, kes on ühekordselt kasutatavad kilekotid keelustanud.

Bulgaaria innustab oma inimesi samamoodi ühekordselt kasutatavaid kilekotte mitte kasutama ning selle tarbeks on kilekotid palju kõrgemalt maksustatud.

Süüria  pealinnas Damascuses ning selle ümbruses tarbitakse iga päev umbes 15 miljonit kilekotti ning inimeste probleemist teavitamiseks jagatakse turgudel riidest ja paberist kotte.

Ka Araabia Ühendemiraatides olid kilekotid suur probleem, sest põhjustasid paljude kaamlite piinarikast surma.

Türgis on Kadıköy regioonis esimese sammuna (ja esimese piirkonnana) keelustatud kilekottide kasutamine, sama teed on Ameerika Ühendriikides mindud San Franciscos, Põhja-Carolinas ning Portlandis.

Inglismaal Modbury linnas võeti julge samm ette aastal 2007, sest prügisse rändas igal aastal 13 miljardit kilekotti.

Kui kliendid ei võta poodi minnes oma kott kaasa, pakutakse neile erinevaid võimalusi keskkonnasõbralikumaks ostlemiseks.

Ka 2010 aasta olümpialinn London plaanis oma linna kilekottide võimust välja saada enne sportlaste saabumist.

Seni kasutasid londonlased üle 1,6 miljardi kilekoti aastas, mis tegi keskmiseks uue kilekoti äraviskamise iga 20 minuti möödumisel.

Kuumaverelised Mexico city inimesed peavad samuti ilma kilekottideta hakkama saama, samamoodi on India keelustanud kilekotid.

Et riik on üsna ülerahvastatud, siis on seaduse jälgimine küll keeruline, aga mitmed linnad, nagu Delhi, Mumbai, Karwar, Tirumala, Vasco ja Rajastan on ametlikult kilekotivabad.

Lühikese etteteatamisajaga on ka Rangoonis (Burmas) ning Hiinas kilekotid rangelt keelatud. Sama teed on mindud Bangladeshis ning Austraalias, kus alustuseks 12 linna end kilekotivabaks teha püüavad.

Meil on kilekotivaba elu saavutamiseks veel pikk tee, aga esimesed sammud on tarbijate harimisel tehtud ning teiste riikide kogemustest on hea eeskuju võtta.